Imetajate üldiseloomustus

Keda nimetatakse imetajateks?

Imetajate (Mammalia) klassi esindajaid peetakse kõige kõrgemal arengutasemel olevateks selgroogseteks. Imetajaid on maailmas üle 5400 liigi. Eestis leitud alla 80 liigi imetajaid, kes jagunevad järgmiste seltside vahel: putuktoidulised (Insectivora), käsitiivalised (Chiroptera), närilised (Rodentia), jäneselised (Lagomorpha), kiskjalised (Carnivora), loivalised (Pinnipedia), vaalalised (Cetacea) ja sõralised (Artiodactyla).


Kährik. Foto:  Arne Ader / Loodusemees


Milline on imetajate eripära?

Imetajad on väga erineva kehakuju, suuruse ja välimusega. Imetajate kõige tähtsam tunnus tuleneb nende teaduslikust nimetusest Mammalia - see näitab, et need loomad on varustatud piimanäärmetega (mammae). Sellest tulenebki imetajate erilisus - ema imetab poegi ehk pojad saavad oma emalt piima. Järelikult on imetajad loomad, kes imetavad oma järglasi. Imetajatele on omased veel järgmised tunnused:

  • karvkate (siiski, vaaladel on see peaaegu taandarenenud);
  • kehatemperatuur on kõrge ning reeglina ühtlane (28-40 ⁰C, sageli ka 37 ⁰C nagu inimesel);
  • hingavad kopsudega;
  • süda on neljaosaline;
  • kolm kuulmeluukest (vasar, alasi ja jalus);
  • sageli üsna keeruline hambumus (ühel lõuapoolel on max 11 hammast);
  • aju on suhteliselt suur ja hästi arenenud (ületab teiste loomarühmade aju).

Järelikult on tüüpiline imetaja emapiimaga üles kasvanud püsisoojane karvkattega loom. Kõige väiksem imetaja on kääbus-karihiir, kelle kehamass algab 1.5 grammist. Maailma suurimaks imetajaks on sinivaal (kuni 190 tonni, pikkus ligikaudu 30 meetrit), maismaaimetajaist - aafrika elevant (kuni 5.7 tonni). Eesti suurim imetaja on kuni 600 kg kaaluv põder.


Eesti suurim imetaja on põder. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kus imetajad elavad?

Imetajaid võib leiad kõikjalt - neid on kõigis maailmajagudes, isegi maailmameredes. Enamik maismaaimetajaid elutseb maapinnal, mõned aga ka maa sees või puude otsas. Mitmed vees elavad liigid (nt. vaalad) meenutavad välimuselt rohkem kalu kui teisi imetajaid. Osa imetajaid sallib inimese lähedust, paljud aga elavad väga varjatult.


Kuidas imetajad liiguvad?

Imetajate liikumisviis sõltub nende elupaigast. Lagendike ja tasandike loomad on kohastunud kiireks jooksuks, paljud metsaelanikud aga puude otsas ronimiseks. Vaalaliste jäsemed on muundunud uimetaolisteks loibadeks, mis võimaldavad neil ujuda sarnaselt kaladega. Vähesed liigid on ka lennuvõimelised (nt. nahkhiired).


Nahkhiired on lennuvõimelised imetajad. Põhja-nahkhiir - foto: Arne Ader / Loodusemees


Kuidas imetajad hingavad?

Imetajate hingamiselundeiks on paarilised kopsud, mis paiknevad rinnaõõnes. Kõik imetajad, ka vees elavad, hingavad õhuhapnikku. Hingamise sagedus on imetajatel erinev: suuremad loomad hingavad harvemini, väiksemad sagedamini. Näiteks vaal võib hingamata kuni kaks tundi vee all viibida, hiir aga hingab üle 150 korra minutis.


Milline on imetajate vereringe?

Nagu lindudelgi on imetajatel neljaosaline süda. Nende kopsu- ja kehavereringe on lahus. Seetõttu on imetajad püsisoojased, st. nende kehatemperatuur ei sõltu oluliselt välistemperatuurist.


Mida imetajad söövad?

Toitumisviisi järgi jaotatakse imetajaid kolme rühma: taimtoidulised, segatoidulised ja kiskjad. Taimtoidulised imetajad söövad peamiselt rohttaimi, aga ka juuri, puulehti, võrseid, vilju jms. Kiskjad püüavad elussaaki või toituvad surnud loomadest. Segatoidulised söövad nii taimset kui loomset toitu. Toidu purustamiseks kasutavad imetajad suuõõnes paiknevaid hambaid.

 
Ilves on kiskja. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millised on imetajate peamised meeleelundid?

Imetajate omavahelises suhtluses on haistmismeel kõige olulisem. Näiteks võrreldes teiste imetajatega on inimese haistmismeel peeaagu olematu. Imetajate juhtivaks meeleks on ka kuulmine. Ainukese loomarühmana omavad nad väliskõrva (kõrvalesta). Imetajad kuulevad meist palju kõrgema sagedusega helisid. Metsloomad on meist üle ka vaikse hääle tajumises ja äratundmises, nad suudavad ka heliallika suuna erakordselt täpselt kindlaks määrata. Kompimismeel on imetajate puhul vähem olulisel, samas, on sellel oluline roll nende imetajate elus, kes liiguvad pimedates maa-alustes käikudes (nt mutt). Eriline osa kompimismeelest on seotud ka vurrukarvadega (nt kass). Meeleelundite arengutase ja ehitus sõltub looma eluviisist. Haistmine on kõige paremini arenenud kiskjalistel, närilistel ja putuktoidulistel. Üksnes vaalalistel ja loivalistel on haistmine nõrk.


Rebane toidujahil. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kuidas imetajad sigivad ja arenevad?

Imetajad on lahksugulised, viljastamine toimub kehasiseselt. Nende looteline areng toimub ema organismis ning on väga erineva pikkusega. Väiksematel loomadel on tiinus lühem (mõnedel närilistel vaid 11...13 päeva) ning seetõttu saavad nad sagedamini poegida (hiired 6...8 korda aastas). Suurematel loomadel kestab see kauem (india elevandil kuni 500 päeva) ja nad poegivad  korra mitme aasta tagant. Ka poegade arv on imetajatel erinev - see sõltub looma suurusest. Väikestel loomadel sünnib palju poegi (rotil kuni 22), suurtel sageli vaid üks.

Vastsündinud poegi toidetakse piimaga, mis tekib piimanäärmetes. Vastsündinud loomad on väga erineva arengutasemega. Kiskjate pojad on algselt enamasti abitud, paljad ja pimedad. Rohusööjate pojad on sündides karvased ning nägijad ja võivad paari tunni möödudes iseseisvalt emale järgneda. Imetajad saavutavad suguküpsuse erinevas vanuses: näiteks leethiired ühekuuselt, ninasarvikud aga alles kahekümne aastaselt.


Metskitsetall. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millised imetajate liigid on Eestile iseloomulikud?

Nagu enamikus sama piirkonna riikides, on ka Eestis kõige rohkem pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda.


Kus Eesti imetajad elavad?

Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest.

Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad. Osa neist kaevub maapinnasesse meisterdades endale väiksemaid või suuremaid urgusid (mutt, vesirott). Urus elavad ka mäger ja rebane.

Inimtekkelised avamaastikud on soodustanud põld-uruhiire, pisihiire, juttselg-hiire ja kivinugise levikut. Inimasustusega kaasneb otseselt koduhiire ja koduroti levik. Peamiselt koobastes ja puuõõnsustes on omale varjupaiga leidnud mitmed käsitiivaliste liigid (habelendlane, pruun-suurkõrv, jt.). Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes.

Talvise külmaperioodil talvitub enamik Eesti imetajaid siin. Üksikud liigid - peamiselt käsitiivalised (suurvidevlane, pargi-nahkhiir jt.) - lahkuvad sel perioodil soojema kliimaga piirkondadesse.


Milles seisneb Eesti imetajate tähtsus?

Eestlased on küttinud imetajaid juba ammustest aegadest alates. Imetajaid kütitakse, et saada nende liha (metskits, põder, metssiga) või karusnahka (naarits, rebane, kährik, ilves). Jahipidamisega piiratakse ka põllumeestele ja karjakasvatajatele olulist kahju tekitavate liikide (metssiga, hunt) arvukust.


Metssiga on jahiloom. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Kährik ja rebane võivad levitada nii koduloomadele kui ka inimesele ohtlikku haigust - metsamarutaudi. Ka inimasulatesse tungivad koduhiir ning rändrott kannavad edasi mitmeid nakkushaigusi.

Imetajate peamine tähtsus tuleneb aga nende olulisest rollist enamikus ökosüsteemides. Imetajad on esindatud tarbijatena (konsumentidena) pea kõigis toiduahelates. Putuktoidulised piiravad paljude selgrootute arvukust. Rohusööjad imetajad on omakorda toiduks kiskjalistele. Viimased hävitavad eelkõige haigeid ning vähemelujõulisi isendeid.

Lisaks sellele on imetajad Eesti looduse mitmekesistajad pakkudes lisaks otsesele kasule ka esteetilist naudingut.


Millised tegurid mõjutavad Eesti imetajaid?

Inimtegevuse mõju otsene mõju Eesti imetajatele seondub eelkõige jahindusega. Jahipidamist reguleeritakse seadustega. Jahimehed aitavad rebaste ja kährikute laskmisega tõkestada ka metsamarutaudi levikut. Varasematel perioodidel on Läänemeres kütitud hülgeid (hallhüljes, viigerhüljes), selle tõttu ongi nende arvukus nüüdseks ajaks oluliselt vähenenud ning nad on võetud looduskaitse alla.

 
Hallhüljes ja viigerhüljes on looduskaitse all. Fotod: Arne Ader / Loodusemees

Looduskaitse ja jahindusega tegelevad inimesed on toonud Eesti aladele ka uusi (ondatra, kährik) ning taastanud väljasurnud (kobras, punahirv) imetajaliike. Toiduvaestel paksu lumekoorikuga talvedel on aeg-ajalt tegeletud ka metsloomade (metskits, punahirv, metssiga) lisatoitmisega.

Suurte põlismetsade vähenemine Eestis on kaasa toonud mõnede imetajaliikide katastroofilise vähenemise (lagrits, lendorav). Ulatuslikud kuivendustööd on oluliselt vähendanud naaritsa ja saarma arvukust.

Eestis on 22 imetajate liiki looduskaitse all.


Looduskaitsealused imetajad Eestis

I kategooria

II kategooria

III kategooria


Kasutatud kirjandus:

Hagström, T., Hagström, E.
 (2011). Põhjamaade imetajad. Tallinn: Varrak.
Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_imetajad
Eesti selgroogsed http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm