Kahepaiksete üldiseloomustus

Keda nimetatakse kahepaikseteks?

Kahepaiksed ehk amfiibid on esimesed maismaa selgroogsed. Maailmas on nad esindatud ligikaudu 6300 liigiga. Kahepaiksed jagunevad kolme seltsi: päriskonnalised (Anura), sabakonnalised (Caudata) ning siugkonnalised (Apoda). Eestis elavad kahepaiksed jaotuvad kahe esimese - sabakonnaliste ja päriskonnaliste seltside vahel.


Tiigikonn. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Milline on kahepaiksete välimus?

Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn.


Tähnikvesilik on sabakonnaline. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kus kahepaiksed elavad?

Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi.  Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes.


Kuidas kahepaiksed liiguvad?

Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes. Päriskonnalised kas hüppavad oma tugevalt arenenud tagajalgadega (nt. rohukonn) või liiguvad kõndides (nt. harilik kärnkonn). Enamik kahepaikseid on ujumisvõimelised.


Harilik kärnkonn ei hüppa, ta liigub kõndides. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kuidas kahepaiksed hingavad?

Maismaaelanikena hingavad kahepaiksed kopsudega, samas on neil tähtsal kohal ka naha kaudu hingamine - sellepärast peabki neil nahk alati niiske olema. Vees arenevad vastsed hingavad lõpustega. Sabakonnaliste hulgas on aga rühm salamandreid, kellel kopsud täiesti puuduvad.


Milline on kahepaiksete vereringe?

Kahepaiksete kolmeosaline süda pumpab verd väikesesse e. kopsuvereringesse ning suurde e. kehavereringesse. Et aga nimetatud kaks vereringet pole teineteisest täielikult eraldatud, siis on kahepaiksete ainevahetus aeglane ning kõik nad on kõigusoojased loomad.


Mida kahepaiksed söövad?

Kahepaiksed on valdavalt loomtoidulised, kes söövad endast väiksemaid selgrootuid: usse, putukaid, nende vastseid ja limuseid. Suuremad päriskonnalised võivad aga alla neelata ka väiksemaid selgroogseid. Mitmed kahepaiksete liigid aitavad toidu neelamisele kaasa silmade sulgemisega.


Mudakonn sööb mardikat. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millised on kahepaiksete peamised meeleelundid?

Kahepaiksed on suhteliselt hästi arenenud nägemismeel. Erinevalt kaladest on neil silmad enamasti silmalaugudega ja varustatud pisaranäärmetega. Silmade taga paiknevad kuulmiselundid. Kahepaiksete haistmiselund on ühenduses silmadest ettepoole avanevate ninasõõrmetega. Kuulmine on erinevates kahepaiksete rühmades erinevalt arenenud.


Kuidas kahepaiksed sigivad ja arenevad?

Enamik kahepaikseid on lahksugulised. Emased on isastest sageli suuremad. Näiteks isased päriskonnad meelitavad emaseid lauluga ning emane valib selle isase, kes häälitseb valjult ja sagedasti. Sigimiseks siirduvad ka maismaal elavad liigid veekogusse. Sarnaselt kaladega on ka enamikul kahepaiksetest kehaväline viljastumine - see toimub kudemisperioodil veekeskkonnas. Sabakonnade munad viljastatakse aga kehasiseselt. Kahepaiksetel on valdavalt moondeline areng. Nii koorub konna viljastatud munarakust vastne e. kulles. Alguses lõpustega hingav kulles toitub peamiselt taimedest. Mõne kuu jooksul areneb ta järk-järgult täiskasvanud liigikaaslase sarnaseks. On liike, kellel vanem (enamasti isasloom) hoolitseb järglaste eest - tõrjub vaenlasi ning jälgib et kullesed ei kuivaks. Mõnel liigil esineb ka eluspoegimine.

  
Rohukonnade kudu ja kullesed. Fotod: Arne Ader / Loodusemees


Kui palju on Eestis kahepaikseid?

Eestis elab ainult 11 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Kõik nad on looduskaitse all.


Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud?

Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm).


Rohukonn on Eesti kõige tavalisem kahepaikne. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Kus Eesti kahepaiksed elavad?

Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest.

Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe-kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii sõltub nende loomade levik peamiselt aedadega eramute ja talumajapidamiste paiknemisest.

Kõre tunneb end kõige paremini rannikuluidetel ja hõreda taimestikuga rannakarjamaadel, liiva- ja kruusakarjäärides. Kudemisveekogu, vee soolsuse ja kuivamise suhtes on kõre äärmiselt vähenõudlik.

Harivesilik tegutseb niisketes metsades ja suuremates parkides. Kudemiseks kasutab ta sügavamaid veekogusid (tiike, lompe).


Harivesilik. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Milles seisneb Eesti kahepaiksete tähtsus?

Eestis kahepaikseid toiduks ei tarvitata. Inimesele toovad nad kasu hävitades putukaid ja nälkjaid. Kahepaiksed täidavad olulist osa erinevate ökosüsteemide aine- ja energiaringes.


Millised tegurid mõjutavad Eesti kahepaikseid?

Eesti kahepaiksete arvukus on saartel suurem kui mandril. See on ilmselt tingitud asjaolust, et saartel pole kunagi arendatud suurpõllundust ning enamasti on piirdutud vaid orgaaniliste väetiste kasutamisega. Näiteks Peipsi järves asuval pisikesel Piirissaarel on leitud kuni 40 kg kahepaikseid hektaril. Kemikaalide rohke kasutamine tapab eelkõige kahepaiksete noorjärke.

Ka intensiivselt majandatavatel maastikel võib leiduda kahepaiksetele häid elutingimusi. Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km. Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0,6…1 km.


Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis

I kategooria

II kategooria

III kategooria


Kasutatud kirjandus:

Arnold, E. N. (2004). Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
Eesti selgroogsed http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/2pindex.htm
Looduspilt.ee http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=klassid_tutvutus&mid=0&sel_id=5