Liblikate üldiseloomustus

Kes on liblikad?

Liblikaliste (Lepidoptera) liike on maailmas ligikaudu 160 000, Eestis üle 2400. Liblikad jagunevad päevaliblikateks ja ööliblikateks. Maailmas on päevaliblikaid üle 18 700 liigi, meil aga 113 liiki.


Admiral. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Kuidas eristada päeva- ja ööliblikaid?

Päevaliblikad on päevase eluviisiga ning nende tiivad on erksavärvilised. Ööliblikad lendavad enamasti öösel ning on tuhmi hallikaspruuni värvuse ja jässakama kehaga. Parim viis päeva- ja ööliblikate eristamiseks, on vaadata liblika tundlaid. Kui tundla tipuosa on nuijas, on tegemist päevaliblikaga. Ööliblikate tundlad on mitmesuguse kujuga, ent ei lõppe nuija tipuga. Siinses õpikeskkonnas on kajastatud tavalisemad päevaliblikad ning mõned silmatorkavamad päeval lendavad ööbliblikad.


Aasa-verikireslane on päeval lendav ööliblikas. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Milline on liblikate kehaehitus?

Liblikate keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast. Liblikate kehal eristatakse selgmist ja kõhtmist poolt. Pea külge kinnituvad suured liitsilmad, tundlad, ahahuulekobijad ja imilont. Rindmikule kinnituvad tiivad, ja jalad. Tagakeha on liblikate kõige pikem osa ning tagumistes tagakehalülides asuvad liblikate suguelundid.

Liblikate kõige silmatorkavamateks osadeks on nende tiivad, mis koosnevad kahest õhukesest kitiinmembraanist, mida toetavad tiivasooned. Tiibadel eristatakse üla- ja alakülge. Tiibade ülakülge saab vaadelda kõige paremini siis, kui liblika tiivad on avatud. Alakülge näeme siis kui liblikas on oma tiivad keha kohale kokku pannud. Eestiivad on tagatiibadest suuremad.


Tiibade ülakülge on parim vaadelda avatud tiibade korral (niidu-võrkliblikas). Foto: Arne Ader / Loodusemees

Mida liblikad söövad?

Peaaegu kõik Eesti päevaliblikate röövikud söövad tahket taimset toitu - nad närivad taimede lehti, õisi ja vahel ka pehmemaid varsi. Kui ööliblikate valmikutele piisab röövikueas kogutud energiavarudest, siis päevaliblikatele mitte - toituma peavad ka valmikud. Valmikud saavad tarbida ainult vedelat toitu, milleks on peamiselt taimeõitest imetav nektar. Mõned liblikad imevad ka puudest immitsevat ning käärima hakanud mahla ning lehetäide vedelat eritist. Vahel, kui liblikatel jääb vajaka erinevatest mineraalainetest ja valkudest, näeb neid toitumas ka käärivatel puuviljadel, loomalaipadel või lihtsalt niiskel pinnasel.


Pääsusaba röövik. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millised on liblikate peamised meeleelundid?

Nägemismeel - röövikutel on lihtsilmad (võimelised eristama vaid ööd ja päeva, valgust ja varju, värvuseid ning suuremate objektide kuju), valmikutel liitsilmad. Liblikad on küll võrdlemisi lühinägelikud, kui tänu kumeratele silmadele on nende vaateväli väga lai.

Kuulmismeel - kuulmiselundeid päevaliblikatel ei ole, maapinnal ja õhus levivaid helilaineid tajutakse kehal asuvate tundekarvakeste abil. Õhuvõngete tajumisel on abi ka tiibadest ja tunnaldest.

Kompimismeel - on röövikutel ja valmikutel hästi arenenud, kõikjal nende kehal on selleks tundekarvakesed.  

Haistmismeel - on valmikutel hästi arenenud, röövikute elus on lõhnataju väheoluline. Valmikutele on haistmismeel tähtis nii toidutaimede leidmiseks kui vastassugupoole äratundmiseks.

Maitsmismeel - on väga hea nii röövikutel kui ka valmikutel, see on neile toidu äratundmiseks oluline. Huvitav on see, et kui röövikute maitseelundid asuvad lõugadel, siis valmikutel on need hoopis jalgadel. Seega - enne imilondi väljasirutamist tallavad nad natuke aega oma söögil.


Millised on liblikate tiivakirja eripärad?

Liblikate kõige silmatorkavamateks osadeks on nende tiivad, mille värvus ja tiivakiri ongi parimateks liikide eristamist võimaldavateks tunnusteks. Päevaliblikate tiibade eripärastel mustritel ja kujudel on erinevaid eesmärke. Näiteks tumedate tiivasoomustega alad neelavad soojust ning aitavad vajadusel liblika keha soojendada. Paljude päevaliblikaliikide isased ja emased tunnevad üksteist ära just tiibade värvuse ja mustri järgi. Erksad hoiatusvärvid on mõeldud kaitseks vaenlaste (nt lindude) eest. Kui paljude liblikate tiibade ülakülg on erksa mustriga, siis alakülg jääb tihtipeale tagasihoidlikuks - see toimib tiibade kokkupanekul varjevärvusena ning aitab ümbritsevaga ühte sulanduda. Paljude päevaliblikate emased ja isased isendid on erinevate tiivamustritega. Tiivakirjad võiva varieeruda ka ühe liigi piires, mis tähendab et kahte täpselt ühesugust isendit ei leia.


Admirali tiibade alakülg on tagasihoidliku mustriga. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Liblikate tiivakirjade eripäradest saad lugeda ka siinses õpikeskkonnas olevast liblikate liigimääraja kasutusjuhendist.


Milline on päevaliblikate elutsükkel?

Liblikate elutsüklis on neli arengujärku - muna, röövik, nukk ja valmik ning seesugust elutsüklit nimetatakse täismoondega arenguks. Esmalt muneb emane liblikas muna. Muna areng kestab tavaliselt 1-2 nädalat. Seejärel närib munas arenenud tilluke röövik munakesta katki ning poeb sealt välja. Röövik on pehme, ussitaolise kehaga ning suhteliselt kaitsetu, liblika ainus kasvav arengujärk. Röövikud elavad oma toidutaimedel, söövad seal lehti ning harvem ka õisi. See, millistel taimedel röövikud toituvad, on liigiti erinev. Röövikud kasvavad ja kestuvad ning sõltuvalt liigist kestab röövikuiga mõnest nädalast mõne kuuni, talvituvate röövikute puhul ka üle poole aasta. Ühel hetkel kinnitab röövik end taimevarre või -lehe külge ning kestub viimast korda. Seejärel ilmub rööviku kesta seest nähtavale nukk. Reeglina kestab nuku areng 1-2 nädalat. Valmikuea alguseks on nukukestast väljapugemine. Valmik on liblika kõige suurem, silmatorkavam ning liikuvam aengujärk. Valmikueas toimub ka liblikate paljunemine ning uutesse elupaikadesse liikumine. See arengujärk võib kesta ühest nädalast mitme kuuni. Enamiku päevaliblikate valmikute eluiga on 2-3 nädalat.


Kuidas liblikad talvituvad?

Siinsetes oludes peavad kõik liblikad elama oma elutsükli kestel üle külma talveperioodi. Talvituda võivad liblika erinevad arengustaadiumid - see on liigiti erinev. Enamik Eesti päevaliblikatest talvitub röövikuna, tunduvalt vähem liike nuku ja munana ning kõige vähem valmikuna. Kõige paremad talvitumistingimused on liblikatele siis, kui ilm on parajalt külm ning maapinnal rohkesti lund. Nimelt hoiab paks lumekiht suhteliselt stabiilset temperatuuri ning kaitseb mehhaaniliste vigastuste eest. Tegelikult saavad talvituvad liblikad ilma kaitsva lumekihita hakkama ka -20 -30⁰C, sest nende organism sünteesib sügisel külmumisvastast ainet - antifriisi. Samas, kui temperatuur langeb veelgi madalamale, saavad väga paljud liblikad siiski hukka.


Talvituv keldriöölase valmik. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millistes paikades päevaliblikad elavad?

Erinevatel päevaliblikatel on oma elupaikade suhtes väga erinevad nõudmised, mistõttu ei ole Eestis ainsatki paika, kust võiks leida kõiki siin püsivalt elavaid liblikaliike. Mõni piirkond ja elupaigatüüp on palju liigirikkam kui teine. Kõige liigirikkamad on liigendatud maastikud, kus väikesed avamaastikulaigud vahelduvad metsatukkade ja võsastikega. Vähem liigirikkamad on metsad ning suured looduslikud ja poollooduslikud avatud kooslused. Kõige vähem meeldivad päevaliblikatele suured, kümnete või sadade hektarite suurused ühetaolised kultuurmaastikud, mille elutingimused on sobivad vaid kõige vähenõudlikumatele liikidele. Huvitavad elupaigad on rabad ja rabastuvad metsad, kus elab liike, keda teistes paikades naljalt ei kohta.


Millised on liblikate leviku iseärasused Eestis?

Meie looduses võib regulaarselt leida 100 liiki päevaliblikaid, kelle arvukus ja levik ei ole kogu riigis ühtlane. On liike, keda leidub erinevates looduslikes kooslustes peaagu kõikjal Eestis. Samas on ka liike, kelle elupaik on väga spetsiifiline ning mujal neid ei kohta (nt mustlaik-apollo). Tuginevalt 2004-2013 aasta seireandmetele võib tuua välja kümme kõige arvukamat ning meil enimlevinud liiki:


Rohusilmik kuulub meie enimlevinud liblikaliikide hulka. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Looduskaitsealused liblikad Eestis

Enamik meie päevaliblikatest on praegusel ajal üsna heas seisundis ning inimtegevuse või selle puudumise tulemusena meie aladelt kadumine neid lähemal ajal usutavasti ei ähvarda. Siiski on kümme liblikaliiki kaitse alla võetud. Mõned neist on meil küll veel tavalised, kuid mujal Euroopas siiski hävimisohus. Samuti kuuluvad kaitsealuste liikide hulka need, kes on meil kahaneva arvukusega või elavad siin vaid väikeste populatsioonidena.


II kategooria

III kategooria


Kasutatud kirjandus:

 

Õunap, E., Tartes, U. (2014). Eesti päevaliblikad. Tallinn: Varrak.
Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/liblikalised2