Lindude üldiseloomustus

Keda nimetatakse lindudeks?

Eestis on kohatud 385 loodusliku päritoluga linnuliiki, lisaks 5 teadmata päritoluga liiki, kes võivad olla ka vangistusest pääsenud või sisse toodud. Talvel esineb Eestis 159 linnuliiki (regulaarselt 113) ning läbirändel 216 liiki (regulaarselt 204). Eksikülalisi on nimestikus 123. Eestis pesitseb kokku umbes 13,2-19,8 miljonit paari linde ning talvitub 4,1-9,0 miljonit lindu.


Merikotkas. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Milline on lindude välimus?

Lindudel on ainuomane voolujooneline keha. Nende keha katavad suled. Paljud linnud on väga värvikireva sulestikuga, teised on aga oma tagasihoidliku välimuse tõttu looduses vaevu märgatavad. Pesitsemisperioodil on lindudel üks sulestik, mida nimetatakse hundsulestikuks. Muul ajal aga teine sulestik - puhkesulestik. Seejuures võivad need sulestikud olla kas täiesti erinevad või aasta läbi peaaegu ühesugused. Erineva sulestiku korral on puhkesulestik tavaliselt hundsulestikust tagasihoidlikum. Ühest sulestikust teise ülemineku sulgede vahetut nimetatakse sulgimiseks. On liike, mille emas- ja isaslinuu sulestikud on sarnased, kuid on ka liike, millel on need täiesti erinevad.


Sulgiv sinikael-part. Foto: Arne Ader / Loodusemees 

Lindude skelett on kerge ja jäik, enamasti on luud seest õõnsad. Lindude esijäsemed on muundunud tiibadeks. Peale väheste erandite suudavad kõik linnud lennata. Tagajäsemed on enamasti neljavarbalised. Lõualuudest on moodustunud nokk. Lindude kehakaal varieerub suurtes piirides. Suurimad teadaolevad linnud on kaasajal jaanalinnud (kehamassiga kuni 150 kg, kõrgus kuni 2,8 m), kõige pisem aga kimalaskoolibri (mass 2 grammi). Eesti lindudest on suurim kühmnokk-luik (kuni 13 kg) ja väikseim pöialpoiss (alates 3,5 grammist).


Kus linnud elavad?

Linnud asustavad väga eriilmelisi elupaiku: nad elavad kõrbetes, mägedes, metsades, tundras, veekogude ääres jne. Paljud linnud elavad aastaringselt ühes ja samas paigas, teised aga rändavad ebasoodsate ilmastikutingimuste saabudes mujale. Rändel olles võivad linnud läbida kümneid tuhandeid kilomeetreid.


Tõmmuvaeraste rändeparv. Foto: Arne Ader / Loodusemees 


Kuidas linnud liiguvad?

Enamik linde on lennuvõimelised. Lendamiseks kasutavad nad sulgedega varustatud tiibu, mida liigutavad massiivsed rinnalihased. Lendu aitab juhtida saba. Lendamist soodustab ka lindude kerge, suures osas kokku kasvanud luustik ning kiire seedimine. Maapinnal käimiseks kasutavad linnud tagajäsemeid - jalgu. Veelindudele on ujumisel abiks varvaste vahel asuvad ujulestad. Paljud linnud suudavad kulgeda nii vees, õhus, kui maismaal, kuid enamik on siiski seotud ühe või kahega neist keskkondadest.


Kühmnokk-luige ujulest. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kuidas linnud hingavad?

Lindude energiakulu on lendamisel väga suur, mis eeldab organismi väga head hapnikuga varustatust. Seetõttu ongi lindudel lisaks kopsudele ka erilised moodustised - õhukotid. Hingamisel läbib õhk kopse alati ühes suunas, see tagabki vere maksimaalse rikastamise hapnikuga. Lindude hingamine on selgroogsete seas üks efektiivsemaid.

Lindude hingetoru jagunemiskohas on laulukõri, mille ehituse keerukus sõltub linnu lauluoskusest. Seega, mida parem laululind, seda keerukam kõri tal on.


Milline on lindude vereringe?

Lindude süda on neljaosaline. Järelikult on kopsu- ja kehavereringe teineteisest täielikult eraldatud ning arteriaalne ja venoosne veri ei segune. See on ka üheks põhjuseks, miks linnud on püsisoojased, st. nende kehatemperatuur ei sõltu väliskeskkonna temperatuurist. Lindude kehatemperatuur on keskmiselt 41...42 °C.


Mida linnud söövad?

Lindude toitumisharjumused on väga erinevad: nad söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Seda hangivad nad õhust, veest või maismaalt. Lindudel puuduvad hambad - toit peenendatakse alles maos. Et linnud vajavad palju energiat, siis on nende toidutarvidus suur. Eriti rohkesti vajavad nad seda talvel, kui energiat on vaja kehatemperatuuri hoidmiseks, samuti ka rände ajal, kui palju energiat kulub lendamisele. Mõned väiksed linnud peavad ööpäeva jooksul sööma ära rohkem toitu, kui nad ise kaaluvad.


Hõbekajakas emakalaga. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Millised on lindude peamised meeleelundid?

Meeleelundid on lindudel ebaühtlaselt arenenud. Lindude juhtivaks meeleks on nägemine. Samuti kuulevad nad väga hästi. Väga nõrgalt on lindudel arenenud haistmiselundid - enamik linde ei erista lõhnu.


Kuidas linnud sigivad ja arenevad?

Kõik linnud on lahksugulised. Viljastumine toimub kehasiseselt. Enamik linde ehitab pesa. Need on väga erinevad ja võivad paikneda maapinnal, puu otsas, puuõõnsustes, urgudes, kaljudel jm. Paljudel lindudel algab pesitsusaeg keeruka rituaaliga - pulmamänguga. Selle käigus moodustunud paarid jäävad enamasti kokku pesitsusperioodi lõpuni. Munemisele järgneb haudumine, mis lõpeb poegade koorumisega. Paljudel liikidel on pojad peaaegu kohe pärast koorumist võimelised emale järgnema, teistel aga jäävad veel mõneks ajaks pessa. Meil pesitseb enamik linde ühe korra aastas, on aga ka liike, kes soodsate ilmastikutingimuste korral võivad suve jooksul üles kasvatada kuni kolm pesakonda.

   
Lindude pesad on väga erinevad. Vasakult: suitsupääsukese, raudkulli, kormoranide ja musträsta pesad. Fotod: Arne Ader/ Loodusemees


Millised linnuliigid on Eestile iseloomulikud?

Eesti rahvuslind on suitsupääsuke, kes on iseloomulik meie arvukatele maa-asulatele. Siiski ei ole ta arvukaim pesitseja. Kõige tavalisemad on hoopis puistutes elavad metsvint (1 700 000-2 200 000 haudepaari) ja salu-lehelind (900 000-1 300 000 haudepaari). Suurematest lindudest on enimlevinud naerukajakas (15 000-25 000 haudepaari) ja sinikael-part (30 000-50 000 paari). Eesti arvukaim röövlind on hiireviu (pesitsusaegne arvukus 6000-7000 paari, pesitseb ühtlaselt kogu Eestis, sh saartel). Mandri-Eesti külades on arvukas valge-toonekurg (Eestis pesitseb 4000-5000 haudepaari).

 
Meie arvukaimad pesitsejad - metsvint ja salu-lehelind. Fotod: Arne Ader / Loodusemees

Eesti asub paljude põhja pool pesitsevate lindude rändeteedel. Seetõttu võib sügisel ja kevadel Lääne-Eesti rannikul ja saartel kohata palju läbirändavaid aule (mitu miljonit isendit), sinikael-parte, valgepõsk-laglesid ja rabahanesid (üle 100 tuhande). Ka värvulisi rändab meie aladelt hulgaliselt läbi, kuid nende rännet on raskem märgata.


Kus Eesti linnud elavad?

Linde võib Eestis kohata kõikjal: nii asulates kui ka inimtühjades rabades, nii lagedal mererannikul kui ka tihedas põlismetsas.

Ligikaudu pooled Eesti lindudest on seotud puistutega. Sealne linnustik koosneb suures osas värvulistest. Arvukamad on nende hulgas metsvint, salu-, mets- ja väike-lehelind, punarind, metskiur, aed- ja mustpea-põõsalind. Metsades elab ka kanalisi (teder, laanepüü), kullilisi (kanakull, raudkull) ja kakulisi (händkakk, kõrvukräts). Metsalindude suur osatähtusus tuleneb asjaolust, et üle 40 % Eesti pindalast on kaetud metsaga.

Veekogude ja nende kaldaaladega on seotud umbes viiendik meie linnuliikidest. Eesti pikk ja liigestatud rannajoon pakub soodsaid pesitsus- ja toitumistingimusi paljudele lindudele. Mererannikul, -saartel ja laidudel on arvukaimad kurvitsalised (naerukajakas, hõbekajakas, kalakajakas, randtiir, punajalg-tilder) ning hanelised (sinikael-part, hahk, tuttvart). Roostikes elavad lauk, rooruik, täpikhuik, hüüp.

Avamaastikel (niitudel, heinamaadel ja põldudel) võib kohata mitmeid kurvitsalisi (kiivitaja, tikutaja, tutkas, suurkoovitaja) ja värvulisi (põldlõoke). Jahti peavad siin hiireviu ja tuuletallaja.

Inimasulates on tavalised kodutuvi, piiritaja, värvulistest räästapääsuke, koduvarblane ja rasvatihane. Maa-asulates ka valge-toonekurg, suitsupääsuke, põldvarblane, linavästrik.

 
Tavalised inimasulalinnud. Kodutuvi ja räästapääsuke. Fotod: Arne Ader / Loodusemees


Milles seisneb Eesti lindude tähtsus?

Linnud väga olulised nii Eesti maastike kui kogu ümbritseva keskkonna mitmekesistajad. Putuktoidulised linnud toovad taimekahjureid hävitades põllu- ja metsamajandusele otsest kasu. Mitmete aineringete tasanditel etendavad linnud peaaegu kõikides meie ökosüsteemides olulist osa. Linnud on olulised ka bioindikaatoritena, et jälgida ja hinnata meid ümbritseva keskkonna seisundit.

Mitmeid linde on meil aegade jooksul peetud jahilindudeks. Ka tänapäeval peetakse jahti hanelistele (rabahani, hallhani, sinikael-part), kurvitsalistele (tikutaja, metskurvits) ja kanalistele (nurmkana, laanepüü). Jahilindude küttimine on lubatud sügisel. Jääkoskla mune on rannarahvas alati kanamunade asemel kasutanud.


Millised tegurid mõjutavad Eesti linde?

Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija).

Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt. Sellisteks liikideks on näiteks hõbekajakas, kühmnokk-luik, hahk, kormoran, kaelus-turteltuvi, roohabekas, aed-roolind, rohe-lehelind, karmiinleevike, kukkurtihane.

Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine (kuldnokk, valge-toonekurg) ja täiendav toitmine (rasvatihane, sinikael-part).


Lindude täiendav toitmine - einestavad suur-kirjurähn ja rasvatihane. Foto: Arne Ader / Loodusemees 

Taimekaitsevahendite ning teiste kemikaalide kasutamine põllumajanduses ja ka üldine looduse reostamine on Eesti linnustikule kahtlemata oluliselt negatiivset mõju avaldanud.


Looduskaitsealused linnud Eestis

I kategooria

II kategooria

III kategooria


Kasutatud kirjandus:

Ludevall, C.F., Bergström, M. (2005). Põhjamaa linnud. Tallinn: Varrak.
Eesti ornitoloogiaühing http://www.eoy.ee/linnud 
Eesti selgroogsed http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/liindex.htm 
Looduspilt.ee http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=klassid_tutvutus&mid=0&sel_id=4