Seente üldiseloomustus

Mis on seen?

Seened on omapärased organismid, kes ei kuulu ei taimede ega loomade hulka. Nad eristusid evolutsiooni vältel loomariigist umbes miljard aastat tagasi. Seened moodustavad omaette riigi - seeneriigi (Fungi). Seeneriik jaguneb omakorda üheksaks hõimkonnaks.

Seeni leidub kõikjal, kuid enamik neist jääb siiski oma väikeste mõõtmete ning varjatud eluviisi tõttu märkamatuks. Seened elavad pinnases, vees ja surnud ning elusate organismide välispinnal ja sisemuses. Seda, kui palju seeneliike olemas on, ei tea tegelikult keegi. Tõenäoliselt on osa seeneliike ka tänapäealgi avastamata. Praeguseks on maailmas nimetuse saanud seeneliike ligikaudu 57 000. Eestis kasvab umbes 5500 seeneliiki.


Soopilvik. Foto: Arne Ader / Loodusemees

Kuidas seened paljunevad ja arenevad?

Seened paljunevad ja levivad väga edukalt. Nad on tavalised asukad nii metsades kui ka peaaegu kõikides muudes paikades. Seeneeosed on väikesed ja kerged ning need kanduvad edasi õhuvooludega. Kui eosed langevad sobivasse kohta, areneb sellest uus seeneniidistik. Viljakehasid ehk maapinnale nähtavatena ilmuvaid “seeni” hakkab seeneniidistik kasvatama siis kui kahest eosest pärinevad seeneniidid kokku puutuvad. Seeneniidistiku suurus on seeneliigist sõltuv - mõnest sentimeetrist mitme ruutmeetrini. On seeneliike, kes kasvavad seene- ehk nõiaringidena. Nende seeneniidistiku ringide läbimõõt võib olla mitukümmend meetrit.


Punase kärbseseene nõiaring. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Kus seened kasvavad?

Nagu kõik teised elusorganismid, on ka seentel selged nõudmised oma kasvusubstraadi, toitainete, valguse, temperatuuri ja niiskuse, mükoriisaseentel ka läheduses kasvavate puude suhtes. Väga liigirikkad ning suure tootlikkusega on näiteks kõdusoometsad, saagikad on ka rabastuvad metsad. Eesti kõige tootlikumateks metsadeks peetakse nõmmemetsi. Liigirikkad on ka laanemetsad, palumetsad, loometsad, sürjametsad ja salumetsad. Liigivaesteks metsadeks peetakse lodumetsi, soovikumetsi ja lammimetsi, väga liigivaesteks rabametsi, siirdesoometsi ja soid. Äärmiselt liigivaesed on madalsoometsad, rannikuluited ja liivikud. Eriti liigirikka seenestikuga ei ole ka niidud. Seevastu inimtekkelised kasvukohad võivad olla väga mitmekesise ning tihti liigirikka seenestikuga.


Nõmmemännik. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Mis on mükoriisa?

Mükoriisa ehk seenjuur on taimejuurte ja seeneniidistiku vaheline kompleksorgan, mis koosneb taimejuure- ja seenerakkudest. Mükoriisa on kasulik mõlemale osapoolele - taim varustab seent orgaanilise ainega ning seen hangib taimele vajalikke mineraalaineid ja vett ning kaitseb teda ebasoodsate keskkonnatingimuste ning mullas elavate organismide eest.

Meie metsapuude jaoks on mükoriisa väga tavaline nähtus - vaevalt leidub metsas puud, millel ei oleks oma juureseeni. Seened ise on aga mükoriisasuhete osas valivad - mõned seeneliigid suudavad moodustada mükoriisat mitme, osad vaid ühe ja kindla puuliigiga. Sellest teadmisest on palju kasu ka seenelisele.


Kasepuravik on kase-mükoriisaseen. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Mis tähtsus on seentel looduses?

Seentel on väga oluline roll surnud orgaanilise aine lagundajatena ning nad on koos mikroorganismidega looduse usinad puhastustöölised, kes saadavad kõik orgaanilised jäätmed looduse ringkäiku tagasi. Näiteks kasvaks ilma seente abita kõdukiht nii paksuks et see teeks metsa kasvamise võimatuks. Seened ei saa jagu vaid inimese loodud tehismaterjalidest.


Mis tähtsus on seentel inimesele?

Suure osa seenemaailmast moodustavad tillukesed nõgiseened, hallitusseened, jahukasted, pärmid jms. Need põhjustavad looma-, taime ja inimeste haigusi ja toiduainete riknemist ning mõjutavad põllumajandust, iluaiandust ja loomakasvatust. Neist mõnda oskab inimene ka enda tarbeks ära kasutada. Näiteks pärmi kasutatakse küpsetamisel ja alkoholi valmistamisel, hallitusseeni kasutatakse mitmete toiduainete tootmisel (nt hallitusjuust). Inimkonnale oli murrangulise tähtsusega penitsilliini (hallitusseentes tekkiv antibiootikum ja ravim) avastamine.

Tavakeeles nimetame me seenteks peamiselt kand- ja kottseente viljakehasid, mis kasvavad mullas, kõdul või puidus areneval seeneniidistikul. Neid märkame me eelkõige sügisesel seeneajal ning paljusid neist kasutab inimene söögiks. Paljud suurseened on toitainerikkad ning maitsvad toiduained. Samas tuleb neisse suhtuda teatud ettevaatusega - süüa tohib vaid neid seeni, mis on värsked ja mida tõesti hästi tunnete. Seentega saab värvida kangaid, mõnest on võimalik valmistada ökoloogilist paberit. Seeni on kasutatud ka rahvameditsiinis. Lisaks on värvilised seenekübarad loodushuvilisele lihtsalt ilusad vaadata!


Seente korjamine

  • Seenele minnes tasuks võtta kaasa korv või pang, sest kotid ja võrgud lõhuvad seeni.
  • Mitte mingil juhul ei tohi rebida seeni maast koos nende kasvusubstraadiga (kasutage nuga, murdke jalalt kübar või keerake seen ettevaatlikult substraadilt ära).
  • Söögiks tohib korjata tohib ainult noori ja värskeid viljakehi.
  • Söögiks tohib korjata vaid neid seeni, mida te kindlalt tunnete ja mille söödavuses kindlad olete.


Harilik kukeseen on hinnatav söögiseen. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Seente mürgisus

Eestis on teada vähemalt 200 mürgist või tõsise mürgisusekahtlusega suurseeneliiki. Surmavalt mügised on näiteks valge ja roheline kärbseseen, tore vöödik, tavavahelik ja kevadkogrits. Ohtlikult mürgised on ka punakas narmasnutt, jahutanuk jt. Enamike surmavalt mürgiste seente mürgid ei ole vees lahustuvad, mis tähendab et nad ei muutu ka keetmisel vähem ohtlikumaks. Toorelt on mürgised ka mõned head ja tuntud söögiseened (nt kibedad riisikad, kibedad pilvikud, tamme-kivipuravik jt), kuid neis leiduvad mürkained eralduvad keeduvette või lagunevad keetmisel. Lisaks, nagu paljude teiste toiduainete puhul, võivad ka seened olla mõne inimese organismile sobimatud ning põhjustada allergiat.

Sellesse, et seened võivad olla mürgised, tuleb suhtuda tõsiselt. Parimaks ettevaatusabinõuks tasuks pidada meeles et mitte kunagi ei tohi süüa tundmatuid (või ebatäpselt määratud) seeni. Oma seenetundmisalaseid teadmisi ei tohiks ülehinnata.


Valge kärbseseen on surmavalt mürgine. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Seened ja keskkonna saastumine

Aastate jooksul läbiviidud uuringud on näidanud, et mõnede piirkondade seened sisaldavad üllatavalt palju raskemetalle ja metalle, millest mitmed on meie jaoks olulised mikroelemendid ning õigetes kogustes inimesele vajalikud, samas kui näiteks plii, kaadmium ja elavhõbe on suurtes kogustes inimorganismi jaoks väga kahjulikud.

Huvitaval kombel on eri seeneliikide vahel suuri erinevusi raskemetallide sisalduse ja koostise osas. Üldiselt koguvad mükoriisaseened raskemetalle vähem kui rohumaadel kasvavad saproobid. Väga kõrgeid raskemetallisisaldusi on leitud näiteks valges kobarheinikus, soomustindikus, aasnööbikus, puguseentes ning mitmetes šampinjoniliikides. Lisaks on leitud kõrget raskemetallide sisaldust ka kivipuravikest (hoolimata sellest, et tegu on mükoriisaseenega).

Järelikult tuleb seenel käies kindlasti meeles pidada, et saastunud kohtadest (näiteks suure liiklusega autoteede vahetust lähedusest) söögiseeni korjata ei tohi, eriti aga tuleks vältida neid liike, mis on teadaolevalt head raskemetallikogujad.


Soomustindikust on leitud väga kõrgeid raskemetallisisaldusi. Foto: Arne Ader / Loodusemees


Looduskaitsealused seened Eestis


I kategooria

  • poropoorik Amylocystis lapponica
  • leht-kobartorik Grifola frondosa
  • krookustorik Hapalopilus croceus
  • taigapässik Inonotopsis subiculosa
  • lõhe-lehtervahelik Leucopaxillus salmonifolius
  • roosakas tammenääts Pachykytospora tuberculosa
  • võrkheinik Rhodotus palmatus
  • lilla põdramokk Sarcodon fuligineoviolaceus
  • limatünnik Sarcosoma globosum

II kategooria

  • sireli-lambaseenik Albatrellus syringae
  • lepa-kärbseseen Amanita friabilis
  • lehise-õõspuravik Boletinus cavipes
  • must hundiseenik Boletopsis leucomelaena
  • punajalg-kivipuravik Boletus erythropus
  • Fechtneri kivipuravik Boletus fechtneri
  • mõru kivipuravik Boletus radicans
  • kollane kivipuravik Boletus suspectus
  • soo-maamuna Bovista paludosa
  • lilla kukeseen Cantharellus melanoxeros
  • säärissirmik Chamaemyces fracidus
  • Bloxami punalehik Entoloma bloxamii
  • liiv-maakeel Geoglossum arenarium
  • purpur-maakeel Geoglossum atropurpureum
  • ebe-limanutt Hygrophorus chrysodon
  • tammepässik Inonotus dryophilus
  • kuldpiimane riisikas Lactarius chrysorrheus
  • roosa riisikas Lactarius controversus
  • ripsriisikas Lactarius mairei
  • värviline lehtervahelik Leucopaxillus compactus
  • valge sirmik Macrolepiota nympharum
  • kellukmürkel Morchella semilibera
  • luiteliudik Peziza ammophila
  • mugultorik Polyporus tuberaster
  • kroonliudik Sarcosphaera coronaria
  • kährikseen Sparassis crispa
  • sellerheinik Tricholoma apium

III kategooria

  • sarvharik Clavulinopsis corniculata
  • haavanääts Junghuhnia pseudozilingiana
  • kadakatarjak Oxyporus philadelphi
  • must narmik Phellodon niger
  • pruunikas mütsnarmik Bankera fuligineoalba
  • lilla mütsnarmik Bankera violascens
  • hall hundiseenik Boletopsis grisea
  • taiga-peenpoorik Skeletocutis odora
  • kuld-soverbiell Sowerbyella imperialis
  • hiidheinik Tricholoma colossus


Kasutatud kirjandus:

Kalamees, K., Liiv, V. (2008). 400 Eesti seent. Tartu: Eesti Loodusfoto.
Korhonen, M. (2007). Tunne seeni. Tallinn: Varrak.
Eesti Entsüklopeedia http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel640_632.html
Eesti Entsüklopeedia http://entsyklopeedia.ee/artikkel/m%C3%BCkoriisa1
eElurikkus http://elurikkus.ut.ee/elr_tree.php?lang=est&id=4&rank=10&id_intro=4